Lumemarja butiigi esimese osa lõpp.

Täna tahaksin ma rääkida Lumemarja butiigist. Tahan tagasi vaadata sellele teekonnale, mille olen siiani läbinud ja panna punkti esimesele etapile.

Kuidas sai minust florist? Ausalt öeldes ma päris konkreetselt seda selgitada ei oska. See oli selline minu sees hoogu koguv idee. Tegelikult olen ma üldse lõpetanud magistrantuuri eesti keele ja hispaania keele õpetaja erialal ning ülikooliaastatel või enne seda ma isegi ei mõelnud lillede peale. Pärast ülikooli, kuna ma olin juba enamik ajast oma elust harjunud õppimisega, oli mu sees nagu mingi tühimik. Mis nüüd saab? Mida ma siis nüüd tegema peaksin? Ja ma isegi ei tea kuidas, aga mu alateadvusse tekkisid igasugused kimbuideed. Enamik nendest olid sellised, mida vist praktikas teostada ei ole võimalik või pole ma nii kaugele veel jõudnud. Siis kuulsin ühe sõbranna käest, et Tallinnas on Floristikakool ja otsustasin sinna õppima minna. Aasta pärast saingi diplomi.

Lumemarja butiik sai ametlikult alguse eelmise aasta aprillis, kui ma otsustasin oma OÜ luua. Osalt sellepärast, et laost lilli saada hulgihinnaga, suurem põhjus oli aga muidugi see, et päriselt oma ettevõte käima panna. Juba enne seda, kui ma asjale ametliku käigu andsin, tegelesin ma vaikselt kimpude ja erinevate seadete tegemisega. Sel ajal täitsin ma pigem sõprade/tuttavate tellimusi, aga päris palju meisterdasin kodus iseenda rõõmuks. Mulle lihtsalt meeldis väga oma kätega midagi ilusat luua ja eriti äge on see tunne, kui tuleb miski uus idee ja siis saab seda päriselt proovida teha. Nii mõnus ja mediteeriv vaheldus kontoritööle, kus ma oma päevad veedan. Suhteliselt kõikide asjadega olen ma algusest peale tegelenud ise – ma tegin täiesti nullist oma kodulehekülje, pildistasin oma kimpe (väike kõrvalepõige, nt see Lumemarja butiigi kirjadega pilt sündis täiesti suvalisel hetkel – läksime Keioga sünnipäevale ning sõbranna maja ees tahtsin kimpu pildistada ning ütlesin Keiole, et ta teeks minust koos kimbuga ka ja niimoodi see pilt sündiski), töötlesin pilte Photoshopis, tegin raamatupidamist, mängisin kullerit, kujundasin kleepsud ja visiitkaardid jne. Kuna mu ettevõte on väga väike, siiani olnud pigem hobi, siis on olnud lihtne ise kõigega tegeleda. Ise tegemise juures meeldib mulle see, et kõik on tehtud täpselt nii, nagu MINA tahan. See on minu bränd, minu käekiri, olen teinud seda kirega ja pannud sinna oma hinge ning ma ei kujutaks ettegi, et keegi teine teeks mu kodulehte ja seal oleks mingi font, mis mulle üldse ei meeldi või et keegi ütleks mulle ette, milliseid kimpe ma tegema peaks – siis see ei oleks ju mina. Loomulikult on mul kogu aeg olnud hästi palju abilisi. Olen saanud abi IT-alaste küsimustega, olen teinud väga ägedaid fotosessioone andeka Gretega,

juukseehe_edited

olen palju taksokilomeetreid kulutanud isaga ja oma elukaaslasega, sest mul endal pole lube (ma ei ole neid kunagi vajalikuks pidanud, aga nüüd oleks ära kulunud küll), olen saanud palju raamatupidamisalast nõu sõpradelt, töökaaslastelt, sest mul pole raamatupidamisest halli aimugi (väike kõrvalepõige – jõudsin ka mina sinnani, kus pidin tegema aastaaruannet. Kõik kinnitasid, et see pole midagi rasket, valid mikroettevõtte ja täidad väljad ära. Uskuge mind, kui te pole finantsiga kunagi enne kokku puutunud, siis sellised sõnad nagu “käibevara”, “põhivara”, “bilanss” ei ütle teile mitte kui midagi ja pealegi oli seal täiesti oma süsteem, kuidas neid asju täita. See oleks sama hea, kui mittefiloloogil paluda analüüsida morfosüntaktilist trigrammi nt_V_ main indic impf ps3 sg ps af #FinV #Int – eesti keel su emakeel, oskad küll ju? Õnneks said need mõisted seletatud ja aruanne esitatud). Igatahes, fotograafiat ei ole ma kunagi ka õppinud või üldse sellega enne tegelenud. Praegu enda esimesi pilte vaadata on ikka päris piinlik. Ma ei ole kunagi kasutanud ka mingit fototausta või profikaamerat. Alguses said pildid tehtud elutoa kardina taustal, hiljem valgel voodilinal. Esimesed pildid olid hämarad, halva valgusega jne. Mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et pole üldse mõtet üritada pilti teha, kui väljas on hämar, on õhtu või pilves ilm, sest mingit fototehnikat mul ei ole. Aegamööda kujunesid välja ka täpsed asjad, mida ma töötlesin. Ei, ma ei muutnud lillede värvi või teinud kimpe suuremaks või midagi sellist. Ma ühtlustasin tausta ja tegin värve erksamaks, sest mu vana digikaamera ei jäädvusta kõike päris õige kontrastiga.

Eelmine kevad helises mu telefon: “Tere, kas ma räägin Lumemarja butiigiga?” Eem, päris harjumatu küsimus. “Tere, jaa, räägite küll.” Siis kostus torust järgmine küsimus: “Ma helistan Teile Kuressaare aianduskoolist, tahaksin väga Teie juurde praktikale tulla. Kas see oleks võimalik?” Ma olin nagu pahviks löödud. Kas ma kuulsin õigesti? Misasja? Minu juurde praktikale tulla? “Eem, kahjuks hetkel ei ole mul praktikakohti pakkuda,” vastasin, kui olin ennast natuke kogunud. “Olgu, sellest on tõesti väga kahju!” ja siis kõne lõppes. Ma olin korraga hämmingus ja meelitatud. Keegi arvas, et mul mingi suur business käib ja tahtis tulla minu juurde õppima – väga armas! Ilmselt ta ei teadnud, et tegemist on ühemehe(naise) ettevõttega. 😂

Siis natuke hiljem või umbes samal ajal tagis üks endine töökaaslane Lumemarja butiigi Facebookis Fotoraadi lehel, kus nad otsisid pulmateemalise fotolavastuse jaoks pruudikimbu tegijat reklaami eest. See siis tähendas seda, et ma teen kimbu ja hiljem nad korraldavad loosimise, milles osalemiseks peavad inimesed ka minu lehte laikima. Juhuse tahtel kirjutasidki nad mulle. Esimene mõte oli mul muidugi (pabistaja nagu ma olen), et appikene, ma ei tea, kas ikka peaks selle koostöö vastu võtma, aga siis ikkagi julgesin seda teha. Nad saatsid mulle kimpudest mingisuguseid pilte ka, et milline see enamvähem võiks olla. Võtsin siis sellest šnitti ja valmis ta saigi. Pean mainima, et see oli tegelikult väga äge kogemus, nad teevad nii ilusaid pilte ja nii äge oli näha enda kimpu nendel piltidel ja nad ise jäid ka kimbuga väga rahule. Üldse sujus kõik hästi ja muidugi tuli jälgijaid ka sadades juurde. Jälle kogemuse võrra rikkam.

Mingi hetk pakkus üks mu sõber, kes on sotsiaalmeedia turundaja, mulle diili, et ta aitab mind ja õpetab mulle reklaamimist, räägib kõike, kuidas Facebookis ja Instagramis oma tooteid esitleda jne ja vastutasuks siis, kui mu äri juba täies hoos, mina omakorda toon teda ja tema ettevõtet esile. Mingi aeg me kohtusime teatud regulaarsusega ja ma õppisin päris palju, aga siis ühel hetkel tundsin ma teatud pealesurutust või et ma nagu kaldun kursist kõrvale ja et seda on liiga palju mu jaoks. Ma ei jaksanud kogu aeg nii aktiivne olla ja kõike postitada ja kõike jagada ja üldse selle poolega nii palju tegeleda. Eks see ju päriselt käibki ettevõtte loomisel kogu protsessi juurde, aga ju ma siis tol hetkel ei olnud selleks valmis. Ma tahtsin rohkem tegeleda loomisega, viia ellu oma kimbuideid ja kuidas ma saan kogu aeg promoda ja üliaktiivne olla, kui loomine sealjuures minust maha jääb, käib nagu aeglasema tempoga, mida ma siis üldse reklaamin? Ma tahtsin kõike teha lihtsalt oma hooga ja mitte kiirustada. Jah, ju ma siis ei olnud nii suureks pealehakkamiseks veel valmis. Ma ei osanud talle seda tol korral öelda, sest siis ma ei saanud ise ka aru, mis täpselt toimub, ühelt poolt tahtsin seda teha, teisalt tundsin, et ei jaksa. Eks tema ees oli häbi ka, pakkus mulle lahkesti abi ja siis ei saanudki sellest midagi. Tundsin, et olen teda alt vedanud.

Eelmisel suvel sain juba oma esimesed korrad pulmasid teha. See oli nii äge, et ma olin reaalselt ainult mõned kuud eksisteerinud ja juba inimesed kirjutasid ja tahtsid mind oma pulma floristiks. Sain sealt hästi palju uusi kogemusi ja mõistsin, kui raske see töö päriselt on.

Suve lõpus, sügise poole pakkus mulle toortortide kohvik Oivaline (neil on megamaitsvad tordid!), et teeksin nende juurde lillepoe. Neil olevat alati selline visioon, et tordikohvikuga peaks lillepood kaasas käima. Mingi hetk kahtlesin ja venitasin mina, aga siis mõtlesin, et muidugi, teeme ära! Ma kutsusin appi enda floristist sõbranna ja käisime koos kohvikut vaatamas ja Oivaliste inimestega suhtlemas, tegime juba sisekujunduse plaane ja mõtlesime, et kust seda ja teist soetada saaks. Siis mingil momendil pani Oivaline piduri peale, et neil on palju tööd, laienevad ja see pole nende jaoks prioriteet. Okei, täiesti arusaadav. Mõtlesin, et tegeleme sellega, kui kiiremad ajad möödas ja ma uurisin ka, et äkki asi milleski muus, sest nad väga tahtsid seda poodi ja juba tükk aega rääkisid mulle, et ma tuleks ja aitaks sellega. Ma ei oskagi siia rohkem midagi lisada, sest ma ei saanudki aru, mis juhtus. Nii see jäi.

Umbes samal ajal hakkasin ma mõtlema, et mis mõttega ma neid kimpe ja seadeid teen, kui keegi neist rõõmu ei tunne. Siinkohal pean ma silmas seda, et nagu juba alguses mainisin, meeldib mulle kodus niisama omaette igasuguseid asju (loe: kimpe ja seadeid) teha ja katsetada, aga enamjaolt jäid nad nukralt mu elutoalauale närtsima. Siis ma mõtlesin, et aga miks mitte saata mõnikord neid katsetusi blogija Mallukale. Kuna ma loen ta blogi, siis tean, et talle lilled hirmsasti meeldivad ja tal on vist 24/7 köögilaual värsked lilled vaasis. Tal on veel kolm last ja mees, äkki nemad viskavad ka vahel pilgu peale ja rõõmustavad, et lillelõhn on kodus. Siinjuures kuulsin ma ka seda (nagu Blessixi looja), et miks sa talle tahad saata, ära riski, äkki kirjutab midagi halvustavat, sul alles alustav ettevõte ja lähed kohe põhja. Ma ei tea, ausalt öeldes ma ei mäleta, et ta oleks kunagi põhjendamatult kedagi oma blogis kritiseerinud, tavaliselt on ikkagi mingi suurem jama kokku keeratud. Ma peaksin vist närtsinud lilled saatma või midagi sellist. Sest vaevalt, et ta hakkab kompositsiooni hindama või seda, kui õiges pikkuses ja mis nurga all on varred lõigatud. Igatahes, ma olin selles suhtes endas kindel, et kui ma teen seda armastusega, panen kokku kimbu, mis on sündinud mingist spetsiifilisest ideest, ma teen seda sellepärast, et mulle täiega meeldib, siis miks jumala pärast ei peaks talle ka meeldima? Kui ma esimese kimbu kulleriga teele panin, siis olin päris närvis. Samas ma olin täiesti valmis, et ta ei pruugigi üldse kuidagi sellele reageerida – äkki saab iga päev lilli ja nii tavaline asi tema jaoks. Loomulikult oli mul väga hea meel näha, et mu kimbud meeldisid talle ja ta postitas nendest pilte. Kujutate ette, et ta hakkas ise mu käest kimpe tellima ja lausa maksis ka nende eest? Ei eeldagi, et kõik hõbekandikul tasuta kohale tuuakse. 😂

Seoses Malluga on üks väike naljakas lugu ka. Ühte järjekordset kimpu ära viies, mida siis tegi mu elukaaslane, läks mul täiesti meelest, et tal on ju koer ka. Nimelt on mu elukaaslasel lapsepõlvetrauma ja ta kardab tohutult koeri. Aga ta oli juba seal aia taga, suur kimp käes ja ega siis enam tagasiteed polnud. Koer jooksis muidugi võõra lõhna peale kohale ja haukus kõvasti. Mu elukaaslane üritas siis koeraga sõbraks saada. Seisis seal aia taga ja lasi koeral algul ennast vaikselt nuusutada läbi aiavärava, noh, et ta saaks aru, et pole mingi pätt ja kaabakas, tuleb täiesti heade kavatsustega. Siis ta vist nägi, et okei, koeral ei ole plaanis teda maha murda ja astus aegluubis aeda sisse, ise samal ajal rahulikul toonil koeraga vesteldes. See oli tema jaoks ikka väga suur eneseületus. Noh, kui see ei ole tõeline mees, kes siis veel. Lõpuks jõudis ta koduukseni ja sai kimbu üle antud. Lõpp hea, kõik hea.

Ma olen kogu aeg olnud perfektsionist ja muretseja. Loomulikult väljendub see ka mu floristiametis. Ma saan ise ka aru, kui ülepõdemine see on, kui ma jaotan lilled selle järgi ära, mis on rohkem või vähem lahti läinud ja siis kinnisemad lähevad soojemasse kohta ja lahtisemad jahedasse, et nad võimalikult kaua vastu peaksid (jaheda koha all pean silmas oma pisikest kööki, kus ma akna pärani teen ja ukse kinni panen – päris külmkapiks läheb nii) või siis, kui ma saadan lilled kulleriga (kui ma ei saa ise kullerit mängida) ja muretsen, et kuidas ta need sinna autosse paneb, ega ta neid vastu midagi ära ei löö (miks peaks onju?), äkki ta ei vii neid kohe kohale, lilled on veeta ja kuller läheb lõunale vms.

Ma vaatan alati ülikriitiliselt, et saaksin võimalikult värsked lilled. Kuna ma tellin lilli tellimuse peale, siis lattu jõuavadki nad nii värskena kui võimalik. See tähendab, et nad pole juba nädal aega lillepoes seisnud. Mulle on päris mitu korda öeldud ka, et oh, nii äge, tellisin kimbu ja alles paari päeva pärast läks see õide või nt üks klient uuris, et miks on kimp nii palju muutunud võrreldes selle hetkega, kui ta selle sai – et tulbid on teistest lilledest peajagu pikemaks kasvanud. Ta ei heitnud üldsegi midagi ette, vaid lihtsalt uuris, et miks nii on. Ma siis seletasingi, et tulbid on sellised lilled, mis vaasis olles kasvavad veel päris palju pikemaks. Kui nad on aga eelnevalt lillepoes seisnud ja selle kasvu seal ära teinud, siis muidugi klient seda vahet ei näe. Või näiteks nüüd augusti alguses, kui pulmade jaoks tellimust kokku panin, pidin osad lilled tellima esmaspäevaks (pulmad olid reedel) ja siis mu käest küsiti päris palju, et kas need reedeks juba surnud ei ole? Mul oli pigem mure, et nad reedeks ikka kindlasti lahti läheksid.

Sellest ei maksa rääkidagi, kuidas ma lillepoes käin. Kõik lilled tunduvad hirmkallid ja pooleldi närtsinud (mitte muidugi alati ja igalpool), aga seda ma vaatan küll nt roosi puhul, et kui lahti ta on läinud, kas on tekkinud juba pruune sooni kroonlehtedele jms. Roosid on üldse minu meelest hästi “kahtlased” lilled. Selles mõttes, et eks ma olen neid erinevaid sorte juba omajagu kasutanud ja jääb meelde ka, et mis kauem või vähem vaasis püsib, aga siiski ei saa nende puhul kunagi täiesti kindel olla. Roosid ei ole ju nuppus, et näeks, et oh, värske lill, hakkab alles õitsema (nagu liiliad, tulbid, pojengid jne) ja isegi, kui ta näeb kena välja – kroonlehed ei ole avanenud täielikult jne ja ma olen sama sorti roosi varem kasutanud ja ta on ikka 4-5 päeva vaasis ilusana püsinud, siis teinekord täpselt see sama värske roos vajub nii kiiresti vaasis ära, et ma olen äärmiselt pettunud.

Kui hinnast rääkida, siis ma mõtlen üldse, et olen kogu aeg jube vähe küsinud enda kimpude eest. Kui ma võrdlen suurte ja tuntud lillepoodidega ja näiteks kimp 50-roosiga on 100-150€, siis ma olen küll pool muidu müünud. Aga noh, kuna ma olen nii väike ettevõte, teen seda hobina, siis pole julgenud päris seda turuhinda küsida ka ja mul on olnud siiani rohkem seda tegemisrõõmu. Ma ei ole küll miinustesse jäänud, aga vahel olen kimpudele ainult nt 10€ otsa pannud lisaks lillehinnale. Aga ma olen mõelnud, et kes küll tellib 150€ eest 50-roosist koosneva kimbu? Nagu päriselt? Issand, kui mingi suure lillepoe omanik seda loeb, siis mõtleb küll, et ma olen täitsa nupust nikastanud.

Ajaga olen ma kindlasti saanud juurde enesekindlust ja arvan, et mul on välja kujunenud enda käekiri. Minu jaoks on oluline, et kimbul oleks terviklik ilme, et kõik lilled, mis ma kimpu panen, moodustaksid ühtse terviku. Mulle ei meeldi sellised suvaliselt tehtud kimbud, kuhu on pandud midagi siit-sealt ja üldmulje on selline saunavihilik. Need poekimbud paari gerbera, rohelise sõnajala ja väga kunstliku sisalist(?) tehtud karkassiga, on ikka päris õudsed. Minu jaoks on väga oluline pakkuda vau-efekti ja selle jaoks peavadki kimbud olema pigem suured, et kogu terviklikkus tuleks paremini esile. Siiski muretsen ma siiamaani alati jubedalt, et kas kliendile mu kimp ikka meeldis, mulle on kliendirahulolu eriti tähtis. Kuulan alati ära tellija enda soovid, kui tal need on ja siis lisan midagi enda poolt, loon selle õige terviku. Kõik kimbud on valminud minu pisikese korteri elutoapõrandal, mis näeb pärast välja nagu oleks tornaado sealt üle käinud ja siis ma pean veel koristama seda laga ja kimpu pildistama ja pilte töötlema ja kuller olema… Aga ikkagi meeldib mulle seda jubedalt teha ja juhtumisi meeldib mulle nagunii pilte töödelda, nii et kaks ühes.

Kogu selle aja vältel on mu elukaaslane Keio olnud mulle nii suureks toeks, et ma olen teda nimetanud naljaga küll Lumemarja butiigi kulleriks, loovjuhiks ja tegevdirektoriks. Ta julgustab mind alati, annab isegi ideid, on õpetanud mingite karkasside tegemisel sidumis-sõlmimistehnikat ja viinud ära lilli Mallule, kui ma pole seda ise julgenud (jah, ma ei tea miks, aga kuulsad inimesed teevad mind ärevaks… kui ma olen nt kohvikus ja kõrvallauas istub tuntud inimene, siis olen mina see, kes teda vaikselt kõõritades, kaelaradikuliiti saades jõllitab ja selline elevus tuleb sisse, nagu nad ei olekski tavalised inimesed… aga ei ole ju? nad on kuulsad ja nii põnev on neid päriselt näha 😂).

Kevadel võtsin osa Eesti Floristi poolt korraldatud võistlusest “Kingin Sulle Südame”. Ehk siis tuli luua ükskõik, mida, ükskõik, millises tehnikas selle teemaga seonduv töö. Algul ma mõtlesin südamekujulise kimbu peale, siis südamekujulise plastvahu peale, mis lilledega täita, aga need tundusid võistluse jaoks nagu liiga tavalised, igapäevased. Ma olen alati mõelnud, et oleks jube äge teha päris lilledest seinamaal ja sellest ideest ning internetis surfamisest kasvaski välja minu töö mõte. Siin aitas mind Keio jälle hästi palju, tema pani raami kokku, puuris ja kruvis ja siis koos nöörisime seda. Kusjuures sinna läks vist umbkaudu 15m nööri. Mulle meeldis kogu kontseptsioon väga, aga arvan, et teostus jäi natuke nõrgaks. Nimelt panin lillekogusega mööda ja üldpildis jäi raam ikkagi üpris hõre. Arvan, et see terviklik ilme oleks olnud hoopis midagi muud, kui raam oleks olnud tihedalt lilli täis. Õnneks minu ideed hinnati ja “Kodukiri” pani välja eripreemia loova lähenemise eest.

Miks nimetasin ma selle postituse esimese osa lõpuks? Sest ma olen otsustanud järgida oma teist ja veel suuremat unistust – elada ja reisida Hispaanias. Alates sügisest asume me Keioga vabatahtlikena tööle ühes Hispaania linnakeses inglise keele õpetaja abina, kus me julgustame õpilasi inglise keeles kõnelema. Meil ei ole mingeid plaane, mis saab edasi – kas tuleme tagasi või jääme sinna, seda kõike vaatame jooksvalt. Sellega seoses aga panen ma praegu Lumemarja butiigi n-ö pausile ja keskendun Hispaaniale. See on olnud tore teekond ja andnud mulle palju uusi kogemusi, kuid nüüd on aeg täita oma süda täielikult Hispaaniaga. 💓