Kuidas ma lumemarjade pärast poris tatsates inimesi hirmutasin ehk kimbu tegemise telgitagustest.

Tatsan ringi porises võsas, kuskil kesk-Lasnamäge. Tunnen, et saabas laseb läbi. Midagi pole teha - kimbu jaoks on lumemarju vaja. Jõuan ühe suure põõsani ja võtan lillelõikamistangid välja. Üks mutike peatub tee ääres ja vaatab mind imelikult - alles (oktoobris) jooksis ju Vabaduse väljakul üks mees noaga ringi ja noh, see lugu lõppes kurvalt. Igatahes, kui mutike on mind natuke aega jälginud, saab vist aru, et ma nende lõiketangidega kedagi rünnata ei kavatse ja tõepoolest olen üks õbluke plikatirts, kes tuli sopa sisse lumemarju otsima.

Ei tea, mis värk nende lumemarjadega Tallinnas on, et ühe oksa kohta üks mari. Jube halb on nii, pean nendest ise kobarad kokku panema ja traatima. Maal ikka kasvavad täies hiilguses ja oksad on marjadest lookas. Eks mingi linna õhu värk.

Sain enda marjadest hõredad oksad kätte ja panin kiiresti ajama, et rohkem kedagi oma tangidega ei hirmutaks.

Aga siis oli ju veel pajuoksi ka vaja. Just pajuoksi, sest need painduvad kenasti. Otsi siis keset Tallinna linna paju taga. Teadsin, et Kadriorus peaks neid olema, aga Kadrioru pargis inimeste keskel teravate tangidega vehkida oleks veel kahtlasem. Õnneks mul vedas! Kadriorus ühe kitsa tänava ääres oli suures hunnikus mahavõetud puud ja oksad. Sealt ma enda oksasaagi saingi! Vot selline seiklus loodusest materjalide saamisega.

Sellist kimpu (hoop bouquet) olen tahtnud proovida teha juba mõnda aega. Nüüd tuli õige vaim peale. Minu meelest midagi väga keerulist selle juures ei olnudki, lihtsalt tuli kogu komplekt enne läbi mõelda. Kallad on näiteks väga karismaatilised lilled ja tahavad kogu au endale, ning sellega pidin ka arvestama. Alguses lisasin juurde eukalüpti lehti, kuid siis tundus, et need ei sobi, sest kallad läksid nende sees kaduma. Kaunistuseks panin juurde hoopis leeklille, sest selle õied on väikesed ja ei kaota ära kalla ilu. Muidugi oli oma koht ka lumemarjadel, mille nimel ma poris kümblesin. Need andsid juurde armsa efekti ja asendasid pärleid.

Alguses oli ehk raske oksi rõngasse saada, sest need tahtsid murduda, kuid see oli pigem pisimure. Minu meelest on seda kimpu hästi mugav käes hoida, sest mõnes mõttes asendab ta nagu pisikest käekotti. Naised on ju nagunii harjunud ridikülidega ringi käima. Ja ausõna, ma ei sidunud kimpu valge teibiga kinni, nagu ühele mu sõbrannale tundus, kui ta esimest korda seda pilti nägi. Tegemist on siiski kimpude jaoks mõeldud valge lindiga.

Ma arvan, et selline kimp pruudikimbu näol on täiesti maitse asi. Kui sulle meeldivad klassikalised lilledest kokkupandud kimbud, siis ilmselt pole see sinu teetassike. Mina tahtsin aga proovida midagi teistsugust. Mulle tundub, et valge kleidi taustale ja näiteks küünipulma sobiks see väga hästi. Oksad annavad mõnusat maalähedust, kallad teevad kogu kompositsiooni aga elegantseks. :)

Sain selle stiiliga käe soojaks ja võimalusi, kuidas seda edasi arendada, on nii-nii palju, et tulevikus saan veel kindlasti katsetada.

PS! Kui teil on mingeid põnevaid ideid, mida selle seadega katsetada, kirjutage mulle! :)

PPS! Kui keegi teab selle seade/kimbu korrektset nimetust eesti keeles, võib ka mulle teada anda!

#lumemarjad #pruudikimp #loodusmaterjalid #kallad